Määratlemata

Lapsetoetusest ehk alimentidest – kas isa peaks toetama oma last rahaliselt, kui ema on leidnud uue kaaslase?

Viimasel ajal on korduvalt ilmunud mu Facebooki uudistevoogu järgnev artikkel, kus noor naine räägib, kuidas mehed ei peaks enam alimente maksma kui naine on leidnud uue mehe. Muidugi igal asjal on 10 erinevat tahku, kuid see artikkel ajab ikka tigedaks küll. Äkki uuel mehel on ka eelnev perekond keda ta toetama peab? Kas laps on ainult ema oma? Muidugi on see arusaadav, kui lapse ema keeldub last näitamast (mis minu meelest on väga vale, kui isa just ei ole lapsele ohtlik, mida nad üldiselt ei ole) siis ei ole emal õigust ka raha nõuda.

Kuid, laps on tehtud koos, laps on ühine – lapse isal ja lapse emal ning see, et ema elab koos uue mehega, ei tähenda, et lapse isa ei peaks oma last toetama. Lapse peale kulub ühe kuu jooksul päris palju raha ning mida vanemaks laps saab, seda rohkem raha kulub. Hetkel võtan näiteks lasteaialapse kulud. Lasteaia kohatasu Tallinna linnas on 57,34 eurot (ujulaga lasteaedades 62,98 eurot), söögiraha sellest aastast maksma ei pea. Tõenäoliselt tahab laps käija mõnes huviringis – nende hinnad on 20-50 eurot kuus. Ütleme et laps käib kahes huviringis, üks maksab 25.- ja teine 49.-, mis teeb kokku 74 eurot kuus huviringidele. Lasteaialaps kasvab suhteliselt kiiresti ning riided kuluvad ja lähevad katki, seega tuleb iga kuu tõenäoliselt mingeid riideid osta, selle peale kulub umbes 50-100 eurot. Samamoodi on vaja jalanõusid, ütleme selle kuluks 20.- kuus. Laps tahab ikka käia kuskil toredates kohtades ja korra-kaks kuus võiks seda võimaldada (olgu selleks siis lasteaia poolt organiseeritud käik või minnes ise koos lapsega). Kinod, batuudikeskused, mängutoad, loomaaed, Lottemaa – kõik maksab. Seega väljaskäimise rahadeks peaks arvestama ka kuskil 50.-. Samuti tahavad lapsed mänguasju, ajakirju, raamatuid jne. Ja vahel võiks ju neid ka lubada. See kõik kokku teeb umbes 280 eurot. Ma ei ütle, et ei saa odavamalt, kindlasti saab, kuid ma toon välja praegu keskmist. Lisaks ostad sa lapsele süüa ja samuti kulub ka lapse peale elektrit ning aeg-ajalt on vaja teha suurem väljaminek kas lapsele uue korraliku talvekombe ostmiseks või on välja vahetada vaja autotool või jalgratas. Seega lapse peale kulub päris korralik summa raha iga kuu ning minu arvates on täiesti mõistlik, et lapse isa maksab lapse emale iga kuu kuskil 200 eurot toetust, eeldusel, et ta saab ka lapsega koos aega veeta vähemalt 2 korda kuus ja rohkem kui paar tundi. Uus mees ei ole kohustatud pidama üleval sinu last, kuigi jah on tore kui ta seda teeb, kuid lapse isa peaks last toetama rahaliselt. Kui ema on tõesti nii heal järjel, et ei ole vaja seda summat, siis kasvõi panna see raha kogumisfondi, mille laps saab kui on 18. Ma ei leia, et kui on koos tehtud laps, siis sellepärast et minnakse lahku või naisel on uus mees, peaks kaduma isa kohustused oma lapse ees või nüüd oleks sinu rahaline kohustus lapse ees kadunud. Laps on ühine ja kui sa just ei soovi oma lapsest loobuda, siis on ka sul kohustus lapse ees. Samamoodi on lapse emal kohustus tagada isale suhe oma lapsega, sest lapsele on oluline mõlema lapsevanema olemas-olu, olgu suhted teil omavahel millised tahes, laps tuleks esikohale panna.

Kogu selle pika jutu mõte ongi see, et kõik ei ole nii must-valge, iga lahkuläinud vanema suhe on erinev, paljud saavad asjad lahendatud omavahelisel kokkuleppel ning mõlemal vanemal on lapsega olemas suhe. Teinekord on tõesti ühel vanemal trots nii suur et ei taheta teise lapsevanemaga üldse suhelda ja selle all kannatab laps, samuti ei ole sellisel lapsevanemal õigus midagi teiselt ka nõuda. Siiski suuremas plaanis peaks olema mõlemal vanemal lapse ees rahaline kohustus ja kui lapse ema on tõesti heal järjel ning lapse isa on veidi hädas omadega, siis saab ühisel kokkuleppel olukorra lahendada näiteks makstes mõned kuud väiksema summa või midagi. Samuti ei anna uus perekond lapse isale vabandust oma eelmisest suhtest pärit last mitte toetada. Ja kuidas peaks mees alustama uut elu uues kodus uue perega? Ma eeldan et uus naine käib ka tööl ja teenib raha, seega kahepeale peaksid nad ju hakkama saama.

permanent-alimony

Kehakaalujutud · Toitumine

Nuhtlus kuubis ehk jäätisekapp

Trenni ja korraliku vormi saavutamisega käib käsikäes toitumine, mida ma ka üldiselt ilusasti jälgin. Minu toitumiskava on sellisel toredal veebilehel nagu Fitlap. Siiski on üks kuri ahvatlus, mis mulle tööl iga päev otsa vaatab ja kuulub minu vastutusala alla tööl – selleks on siis jäätisekapp. Mõni päev on olla kergelt väsinud ja kõik käivad võtavad koguaeg jäätist, siis paratamatult leiad end ühel hetkel ise ka pugimas 200 gr koorejäätist.. Olen küll kunagi lugenud, et jäätise söömine pidavat ise ka kaloreid kulutama, kuna organism peab jäätise kõhus üles soojendama, kuid see ei tähenda, et see poleks kavast kõrvale langemine.. Õnneks varsti on käes külm ja tuuline sügis ning mõte üldse minna jäätisekapi ligidale kaob mägede taha!

Jäätis

Kehakaalujutud

Otsides koduklubi – Sparta

Kuna olen juba paar nädalat oma toitumiskavaga taas sõbraks saanud, siis tuli tunne, et on viimane aeg võtta kätte ka treening. Kui aga soovid alustada treeningutega tuleb leida endale koduklubi, ehk siis spordiklubi kus just sina hakkad iga nädal käima. Eile aga proovisin kuidas on spordiklubi Sparta. Valik proovida just seda spordiklubi, tuli kolmel olulisel põhjusel: lastehoid, hind ja asukoht.

Suur pluss minu jaoks Sparta juures on, et ma saaksin jätta Emily selleks ajaks lastetuppa mängima, kui ma ise trennis olen ning lastetoa aknake avaneb jõusaali, seega saaks ka vahepeal pilgu sinna peale visata. On ju olukordi kus tahaks väga minna trenni, aga pole võsukest kuskile jätta.

Hinna suhtes on Spartal võrreldes näiteks Myfitnessiga 10 eurone hinnavahe. Kuid jällegi puudub neil soodsama proovitrenni variant mida pakuvad enamus spordiklubisid, kui ma ei eksi siis Reval, Arctic ja Myfitness – viimane veel eriti soodsalt.

Asukoha suhtes pole see küll mu kodu lähedal, kuid on väga lähedal mu töökohale ja samuti Emily lasteaiale. Ehk siis oleks kerge minna trenni nii hommikul enne tööd kui ka õhtul peale tööd. Puhkepäevadel ta muidugi nii hea asukohaga enam poleks. Samuti nendel nädalatel, kui ma käin Pärnus koolis ja tahaksin trenni minna, siis peaksin endale leidma ka Pärnus eraldi koha kus käia.

Nüüd aga juba kogemusest endast. Läksin suure õhinaga trenni, ostsin pileti ja sain võtmed, ilma et teenindaja oleks küsinud näiteks, kas see on mu esimene kord seal. Edasi polnud mul aimugi kuhu ju minna, küsimise peale sain kiired juhised kuhu minna, mis ei olnud eriti selged. Lisaks oleks võinud teenindaja mainida, et nii riietusruumi kui ka jõusaali pääsemiseks tuleb kasutada kiipi.

Jõudes riietusruumide juurde ei olnud seal selget märgistust naiste ja meeste ega ka mitte silti et garderoob – kuna eelnevalt polnud kiibi kohta teenindaja midagi maininud ja ega ma neid võtmeid ja lukke nii täpselt ei vaadanud, siis tundub kiibiga uks pigem eraruumina. Küsisin ühelt ukse taga olnud neiult abi ja sain lõpuks riietuma. Riided seljas tekkis uus küsimus, kus see jõusaaliala nüüd oligi? Teenindaja ütles otse ja vasakule – jättes mainimata, et läbi garderoobi, seega läksin pallisaali poole ning veidi aega mingit kaarti silmitsedes sain aru kuhu ma minema pean. Muidugi sellega mu ekslemine ei lõppenud. Teadsin, et trenažööride ala peab olema 2. korrusel seega läksin jõusaali ees olevast trepist üles, leides end rühmatreeningute saalist. Ma nägin küll, kus trenažöörid asuvad, aga jätkuvalt polnud mul aimu kuidas sinna saab. Küsisin ühelt neiult kuidas sinna saada – tuli välja et läbi jõusaali. Siis seisin järgmise takistuse ees, suletud uks ja see keerlev asi, millest ma ei taibanud sisse saada, ootasin veidi kuni üks mees sisse läks ja siis nähes mida tema teeb, sain lõpuks jõusaali, olles juba väga halva emotsiooniga. Ütleme nii et kui see proovitreening oleks mulle 3 eurot maksma läinud, oleksin ma enne treeningut sealt välja jalutanud, kuid kuna ma maksin 8 eurot, siis see ajendas jääma. Lõpuks trennis oli ka keeruline, kuna väga hästi ei leidnud üles asju mida soovisin, kõik tundus olevat omavahel segamini. Trenni sain ma siiski tehtud ja lõpuks lahkusin emotsiooniga, et kui veidi aega käija ja jõusaaliga tutvuda veidi rohkem, siis võib isegi päris okei olla, kuid uutele tulijatele võiks asjad ikka vähe paremini selgeks teha. Jõusaal ise on korralikult varustatud ja suhteliselt suur. Inimesi on ka muidugi selle arvelt päris palju. Hetkeseisuga Spartat endale koduklubiks siiski ei valiks.