Ma ei teagi päris kuidas seda alustada või kuhu ma sellega välja tahan jõuda.. aga järjest enam võtab peas võimust mõte, et kolida maale. Kui ma eelmine aasta alustasin suhet maalt pärit mehega, siis ma olin üpris veendunud, et me leiame mingi kompromissi või et ta kolib linna, kuid millega ma ei arvestanud oli see, et ta on 100% kindla veendumusega, et tema ei koli maalt kuhugile. Enamus aastast me seda otseselt ei arutanud, sest ma leidsin, et küll aeg näitab. Kui hakkas juba aasta täis saama, siis tuli välja et mu praegune korterinaaber kavatseb suve lõpuks välja kolida ja üksi käib antud korteri maksmine mulle üle jõu, olin sattunud ootamatusse olukorda, kus ma ei teadnud mis edasi saab. Üksi praegusel hetkel Tallinna korterit üürida on põhimõtteliselt hullumeelsus (hinnad normaalsetele korteritele algavad 400.- pluss kommunaalid ja muud sideteenused..), vanaema juurde ajutiselt minna tähendaks, et meil tekib jälle konflikt lapse suhtes ja ema korter on hetkel remondis.. Härra Tallinna tulla ei taha, sest tal on maal maja olemas ja eks ma tegelikult saan sellest aru ka, aga ma tundsin, et ma pole valmis maale kolima. Ütleme nii, et ma olin tugevalt selle vastu ja kuigi ma kohati mõtlesin, et äkki võiks, siis see otsus tundus minu jaoks liiga hirmutav.
Kuidas siis sai kindlast keeldumisest väga tugev võib-olla, mis isegi vormib end tasapisi nõusolekuks? Ma olen suvel väga palju maal olnud, mis pole tegelikult midagi uudset, sest suviti on mulle alati meeldinud maal käia ja meil on üldiselt olnud selline tore elu seal. Ma olen märganud, et tema koer on mind väga omaks võtnud ja ükspäev küsis mu 5-aastane tütar, et: “Millal me Härra juurde kolime?”. See hakkas vaikselt kaalukaussi kallutama, kuigi mul oli linnas juba tekkinud plaan, kuidas edasi minna. Siiski ühel pühapäevaõhtul see plaan kukkus pooleldi kokku ja tekitas mulle jälle selle hirmu, et “Appi ma jään kodutuks ja mul ei olegi mujale minna kui vanaema juurde”. Järsku tundus maale kolimine kõikidest halbadest variantidest kõige parem.. Siiski oli nii suur kahtluseuss ikka sees närimas. Ühest küljest oleks see ju tore, saaks võtta kanad ja ise porgandeid kasvatada ning lapsele hoovi oma mängumaja ehitada. Teisest küljest meeldiks mulle teha karjääri (Olgem ausad – maal on töökohtadega suht kööga.. ), käia ilusates restoranides söömas, minna suvalt õhtul kinno või ekspromt otsustada, et ma ei viitsi kodus süüa teha ja tellida õhtusöögi koju.. Mind hirmutab see, et alevik on talvel peaaegu inimtühi ja et inimesed järjest lahkuvad maalt. Mind hirmutab mõte, et ma elaksin kohas mis vaikselt hääbub ja vajub unustustehõlma.. Kuigi ma loodan, et seda ei juhtu.
Selsamal pühapäevaõhtul oli mul Rakveres juuksuriaeg ja mu juuksuriks on väga tore neiu, kes elab Väike-Maarjas ja on pärit veidi väiksemast kohast. Me sattusime sellel teemal rääkima, nii tema kui ka salongi administraatoriga, kes elab Haljalas. Mõlemad kiitsid maal elamist ja tuli juttu ka oma loomade/lindude pidamisest. Järsku hakkas see tohutu hirm järgi andma.. eks minagi olen ju tegelt mõelnud, et oleks tore maal elada.. lapsele meeldiks ja väike kool on üldiselt tore ja sõbralik koht. Samuti kiitsid nad Võsu kooli. Selle asemel, et mõelda miks mitte kolida maale ja mis seal halvasti on, hakkasid mõtted liikuma hoopis sinna suunda, et mis oleks tore maale kolides ja mida kõike teha saaks. Ma saaksin proovida komposteerimist, kasvatada tomateid ja kurke kasvuhoones, võtta endale väikese koera ja kassi ning proovida kätt lillepeenardega. Seega nüüd see mõte aina küpseb peas ja ma järjest vaatan netis ringi erinevate asjade kohta, mida teha oleks vaja maale kolides..
Kaks kõige suuremat küsimust on muidugi töö ja lapse lasteaed ja huviringid. Töö on mul selline mis on suhteliselt mobiilne, kuid hetkel on ikkagi mõeldud, et seda võiks teha kontorist (mis asub muidugi Tallinnas). Kas nad lubaksid mul teha 90% ajast seda kodust..? Sõita ma igatahes iga päev Tallinna vahelt ei jaksaks. Tund sinna ja tund tagasi.. see oleks väga väsitav kui seda peaks tegema 5 päeva nädalas. Teiseks – Võsu lasteaias peaks olema minuteada järjekord.. kas me saaksime sinna üldse koha? Kas ta saaks minna Võsu lasteaeda ja kui ei saa mis siis saab? Ta võiks iseenesest olla ka kodus, aga siis tal hakkab igav sest ta tahaks ikka sõpru ja nendega ka mängida. Teine suur küsimus on tema huviringid – ta praegu käib balletis ja tal on seal väga toredad sõbrad. Lisaks käib ta laulmas ja ta soovis sügisest minna kunstiringi ja klaverit õppima (neile pidid tulema klaveriõppe rühmatund lasteaeda). Klaveriõpe Võsu koolis on, ehk siis sellega kannataks oodata paar aastat. Kunstiring vast ei ole nii oluline.. aga meie lauluring ja ballett.. ühte nendest veel viid 2 korda lapse Tallinna.. aga mõlemasse küll ei jõua/jaksa.. seega jällegi mõtlemiskoht. Rakverre balleti ka nagu ei tõmba, sest meie sõbrad on kõik Tallinna omas.
Seega mõte ja plaanid sinnasuunas liiguvad, et minnagi maale elama.. kuid .. aga.. küsimusi on veel palju millele vastust vaja on.. ja lisaks. Tõesti on see mulle väga hirmus samm, sest ometigi olen ma elanud enamuse oma elust Tallinnas.
Räägime elust.. 