Määratlemata

Lubadused uueks aastaks

Uus aasta on lõpuks kätte jõudnud ja no ma loodan, et see tuleb parem kui eelmine. Hiina kalendri järgi on tegemist koera aastaga ja ka mina olen sündinud koera aastal, seega võiks tulla täitsa minu aasta! Mitte, et ma eriliselt suur horoskoobiusku inimene oleks..  Uue ja parema aasta nimel tahan endale ka mõned eesmärgid seada:

  • Oma sünnipäevaks vormi – et ma ei kaota kihlvedusid
  • Olla sportlikum – liituda jõusaaliga
  • Toituda tervislikult ning vältida näkismist
  • Mitte ühtegi koolitööd üle tähtaja lasta
  • Parandada koolitulemusi
  • Minna tutvuma nais-korporatsiooniga, et saada aru, kas mulle võiks seal meeldida
  • Sattuda tihemini siia kirjutama
  • Postitada vähemalt 1 positiivse pildi nädalas Instagrami
  • Veeta lapsega rohkem aega koos
  • Proovida vähemalt 3 uut asja
    * Proovida ära Wake! 
    * Metsaseiklus ATV’dega
    * Paintball
    * “Kaljuronimine”/Laskumine
    * Seikluspargi külastus
    * Lasketiir

UUSAASTA

Imelist uut aastat!

Määratlemata

Tätoveerimisest

Mul on praguseks hetkeks 5 aastat staaži ning mõtlesin ka kirja panna mõned aastatega õpitud nipid ja trikid.

Alustades algusest, siis väga oluline on minna tätoveerima puhanuna ja tervena, kuna kehale on see siiski stressi tekitav ja valus, siis haigena ja magamata minnes on sul endal raskem seal olla. Samuti on võimalus, et sa minestad lihtsalt ära mingi moment. Veel üks tähtis aspekt on süüa enne kõht korralikult täis – kui pikem päev on, siis tasub ka endale näkse kaasa võtta. Oluline on ka vee joomine.

Pole üldiselt mingi uudis, et tätoveerimine on valus, mõned kohad vähem ning mõned kohad rohkem. Mõnes kohas ei ole esimene tegemine valus, aga vahel on vaja värskelt tehtud kohast uuesti üle käija ning siis jube läheb valusaks. Mida saad sa enda jaoks teha siis? Alguses kui alustasime mu tattood, siis Sten ütles, et ta ei taha kasutada valuvaigistavaid kreeme, kuna need muudavad nahka ja ei ole hea teha enam. Lisaks kui sa tahad endale saada tattood, siis sa peaksid suutma kannatada ka selle nimel valu. Siiski, kui soov on suur ja valulävi väike, siis praegu on aga välja tulnud üks kreem, mis ei tee nahka imelikuks ning mida soovitatakse, saab seda Tattoomaailmast. Soovitan seda aegsasti enne tätoveerimist ostma minna, kuna vahepeal on see sealt otsaas. Lisainfoks, kui me tegime nüüd viimane kord tattood kreemiga, siis nendel aladel, kus on kondid naga vastas, nagu alaselg ja ribid – seal see kreem eriti ei toimi. See kreem toimib pigem siiski pehmetel aladel nagu pepu, käed, jalad, kõht näiteks. Teine asi, mis mul on aidanud kauem vastu pidada on xanax. Sellega on aga see, et seda saab retsepti alusel perearstilt ning tattoo pärast ei pruugi seda iga arst välja kirjutada. Xanax ei võta valu ära, kuid ta aitab sul jääda rahulikumaks väga valusate alade puhul nagu selg, ribid – alaselg ja pepu. Sul on siiski valus, aga sul on rohkem suva, et sul on valus. Samuti ei tõmba sa oma keha nii krampi ning jaksad kauem järjest taluda valu – viimane kehtib suurte tööde puhul. Viimane soovitus on suhteliselt loogiline – katsu oma mõtted viia valult mujale. Räägi tätoveerijaga juttu, võta sõber kaasa kellega jutustada, loe raamatut, vaata videosid-filmi. Kui sa ei mõtle selle peale, et su keha nõeltega torgitakse, on ka kergem seda taluda.

Olen korduvalt maininud valu ning sellest jääb mulje, nagu terve tattoo tegemise protsess oleks üks lõputu piin, kuid päris nii see ka pole. Mulle on olnud suures osas, sest enamuses on mu tattoo selja peal. Minu jaoks kõige valusamad alad on olnud ribid, alaselg (sabakont ja puusakont on ikka päris hullud) ja pepu (iseenesest pehme koht ja ei arvaks, et on valus, kuid reaalsuses on see keha üks närvirohkemaid kohti ning VÄGA valus ala kuhu tätoveerida). Suhteliselt ebameeldiv valu on ka kõõluste juures – põlveõndlas ja sealt kus jalg on ühendatud kehaga). Reiepealne ja tagune on valusad, kuid mitte kõige hullemad. Kõige vähem valus on õla tagumine osa, seal ei tunne peaaegu mingit valu.

Viimaseks räägiksin paranemisest. Selle kohta liigub erinevaid jutte, sest läbi aastate on palju muutunud. Alguses soovitati peale tattoo tegemist määrida seda Helosan kreemiga. Kui mina alustasin tattood, siis oli selleks kreemiks saanud juba Bepanthen Plus. See kreem aitab ka hästi, kui oled ennast ära põletanud. Igatahes süsteem toimis nii – tattoo sai valmis, tätoveerija määris selle kreemiga kokku ning pani toidukile peale. Seejärel saadeti sind koju koos juhistega – paari tunni pärast tuli kile maha võtta, pesta tattoo puhtaks ja määrida uuesti kreemiga kokku, kuid siis juba jätta lahtiseks. Sama protsessi pidid sa kordama esimese nädala jooksul vähemalt 3 korda päevas – Pese ja kreemita. Kui sul on samasuur tattoo, kui mul, siis oli see üks väga keeruline protsess. Umbes aasta tagasi aga tuli kasutusele spetsiaalne kile, mis pannakse peale tattoo valmimist sulle peale, kleebitakse tihedalt kinni ning see jääb sulle neljaks-viieks päevaks peale. KUI kilele tuleb auk sisse või hakkab lekkima, tuli maha võtta ja teha asja kreemi ja pesemisega. Kui kile ilusti peal püsib – mida ta üldiselt peaks tegema, kui pole väga liikuv koht, siis võtad peale 4-5 päeva kile maha, pesed puhtaks ja määrid edasi kas bepantheniga või kookosõliga – kuskil nädal veel peale kile mahavõtmist. Palju mugavam variant, sest selleks ajaks on kile all tattoo peaaegu paranenud ja ei aja enam erinevaid vedelikke välja, mis määriksid riideid. Kuigi need 4-5 päeva näeb see kilealune koht päris kole välja sest kile alla on kogunenud verd, haavavedelikku jne. Mingi hetk tuleb tattoo pealt maha 1 kiht.. ma ei oskagi öelda mis see täpselt on, aga tattoo on täielikult paranenud kui see kiht on aha tulnud.

See on siis see mida ma olen õppinud viimaste aastatega ning tähele pannud. Ehk annab kellelegi mingisuguse parema ülevaate sellest, mida tätoveerimine endast kujutab.

tattoo_2.0

Määratlemata

Tattoo story.. “Ilu on vaataja silmades”

Kõik, kes mind teavad, teavad, et mul on 1 väga suur tattoo ja et see on olnud poolik terve IGAVIKU. Kui ma eile käisin oma tätoveerija Steni juures edasi tegemas seda, hakkasime mõtlema, et nüüdseks oleme teinud seda peaaegu 5 aastat – alustasime jaanuaris 2013. Enne esimest sessiooni ei olnud mul isegi aimu, kuhu me sellega lõpuks välja jõuame, ega ka Stenil mitte. Kui nüüd 100% aus olla, siis ma isegi ei arvanud, et selle tegemine eriti valus on – Oii kuidas ma eksisin!! Ma olen konkreetselt mitu tundi järjest laual piinelnud selle tegemise ajal. Ma oskan täpselt öelda, mis kohad on valusad tätoveerides ja mis kohtades on lihtsalt kerge torkimine. Muidugi iga inimese valulävi ja tundlikus on erinevad, aga üldiselt pean ennast päris kõrge valulävega inimeseks.

Igatahes 2013 aastal alustasime me kahe peamise ideega – minna piiridest väljapoole – teha üks suur tattoo üle selja kuni jalani välja ning teine oli see lause: “Ilu on vaataja silmades”. Ma tahtsin tattood mis iseloomustaks mind ja oleks mulle omane. Ma pole kunagi sellega ajanud taga mingit suuremat tähendust või lugu, tattoo pidi olema mulle – mina – minu jaoks ja mis kõige tähtsam, originaalne. Viimase kohta saan ma tõesti öelda, et kellelgi pole samasugust tattood, sest kuni liblikate ümbertegemiseni on Sten joonistanud kõik otse mu kehale, ilma eelneva kavandita – alles liblikate “uuestisünni” juures hakkasime kasutama kavandeid (mis olid siiski tema joonistatud algusest lõpuni). Samamoodi nagu ka mina, on see tätoveering ajaga muutnud oma nägu ja tegu ning arenenud millekski mida me alguses üldse ette ei osanud arvata. Me läksime jooksvalt edasi, liikudes alguses ühes suunas ning mingi hetk muutes suunda ning sellega koos ka põhiideed kuhu see tattoo välja jõuab. Niimoodi ta siiamaani valminud on – suhteliselt impulsiivselt ja jooksvalt. Seega see tattoo on nagu elu, pidevas arengus ja muutuses. Eile ütles ka mu tätoveerija, et minu kehal on esindatud enamus tema erinevate perioodide käekirju.

Selle tattoo tegemise ajal on olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et mida kuradit ma täpselt Stenil oma kehaga lasen teha? Kuid ma olen teda 100% usaldanud ning see on ennast ära tasunud, sest eriti peale eilset sessi, kui lõpuks hakkab kogu asi saama valmis ning võtma oma ilmet, ei saaks ma olla rohkem rahul! Seega siin on nüüd need pildid, kust me alustasime ning kuhu me välja jõudnud oleme.. suhteliselt hüppeliselt, kuna iga kord me pilte teinud pole ning osasid pilte mul lihtsalt ei ole:

Tattoo 1 sess

Need pildid sai tehtud peale kõige esimest sessiooni, kui peale sai vaid kiri.

Tattoo 2 sessõ

Pildid tehtud teisel sessioonil, kui osa on joonistatud veel markeriga peale ja osa saanud tattoo alla.

Tattoo 6 sess

Pilt tehtud peale 6’ndat sessiooni, ühtlasi esimene sess peale lapse sündi, kui olime liikunud ühes suunas ideega.

Tattoo sees, viimane

Ja hetkel minu selg, ma veel ei oska öelda, kas ta 100% nii jääb või teeme me kuskile veidi tausta, aga ma pigem arvan, et ta võib ka nii jääda. Nüüd on valmis teha veel jalg, millest mul mingil põhjusel pilte pole hetkel..

Ma olen saanud ka halvustavaid kommetaare ja rannas ütleme, et inimesed jäävad alati vahtima nagu ma oleks mingi imelik, aga vaadates praegu kõike seda, ma ei kahetse karvavõrdki! So do it, but do it for you! Your body and no one else’s bussiness!

91121 (2)

 

 

Määratlemata

Lapsetoetusest ehk alimentidest – kas isa peaks toetama oma last rahaliselt, kui ema on leidnud uue kaaslase?

Viimasel ajal on korduvalt ilmunud mu Facebooki uudistevoogu järgnev artikkel, kus noor naine räägib, kuidas mehed ei peaks enam alimente maksma kui naine on leidnud uue mehe. Muidugi igal asjal on 10 erinevat tahku, kuid see artikkel ajab ikka tigedaks küll. Äkki uuel mehel on ka eelnev perekond keda ta toetama peab? Kas laps on ainult ema oma? Muidugi on see arusaadav, kui lapse ema keeldub last näitamast (mis minu meelest on väga vale, kui isa just ei ole lapsele ohtlik, mida nad üldiselt ei ole) siis ei ole emal õigust ka raha nõuda.

Kuid, laps on tehtud koos, laps on ühine – lapse isal ja lapse emal ning see, et ema elab koos uue mehega, ei tähenda, et lapse isa ei peaks oma last toetama. Lapse peale kulub ühe kuu jooksul päris palju raha ning mida vanemaks laps saab, seda rohkem raha kulub. Hetkel võtan näiteks lasteaialapse kulud. Lasteaia kohatasu Tallinna linnas on 57,34 eurot (ujulaga lasteaedades 62,98 eurot), söögiraha sellest aastast maksma ei pea. Tõenäoliselt tahab laps käija mõnes huviringis – nende hinnad on 20-50 eurot kuus. Ütleme et laps käib kahes huviringis, üks maksab 25.- ja teine 49.-, mis teeb kokku 74 eurot kuus huviringidele. Lasteaialaps kasvab suhteliselt kiiresti ning riided kuluvad ja lähevad katki, seega tuleb iga kuu tõenäoliselt mingeid riideid osta, selle peale kulub umbes 50-100 eurot. Samamoodi on vaja jalanõusid, ütleme selle kuluks 20.- kuus. Laps tahab ikka käia kuskil toredates kohtades ja korra-kaks kuus võiks seda võimaldada (olgu selleks siis lasteaia poolt organiseeritud käik või minnes ise koos lapsega). Kinod, batuudikeskused, mängutoad, loomaaed, Lottemaa – kõik maksab. Seega väljaskäimise rahadeks peaks arvestama ka kuskil 50.-. Samuti tahavad lapsed mänguasju, ajakirju, raamatuid jne. Ja vahel võiks ju neid ka lubada. See kõik kokku teeb umbes 280 eurot. Ma ei ütle, et ei saa odavamalt, kindlasti saab, kuid ma toon välja praegu keskmist. Lisaks ostad sa lapsele süüa ja samuti kulub ka lapse peale elektrit ning aeg-ajalt on vaja teha suurem väljaminek kas lapsele uue korraliku talvekombe ostmiseks või on välja vahetada vaja autotool või jalgratas. Seega lapse peale kulub päris korralik summa raha iga kuu ning minu arvates on täiesti mõistlik, et lapse isa maksab lapse emale iga kuu kuskil 200 eurot toetust, eeldusel, et ta saab ka lapsega koos aega veeta vähemalt 2 korda kuus ja rohkem kui paar tundi. Uus mees ei ole kohustatud pidama üleval sinu last, kuigi jah on tore kui ta seda teeb, kuid lapse isa peaks last toetama rahaliselt. Kui ema on tõesti nii heal järjel, et ei ole vaja seda summat, siis kasvõi panna see raha kogumisfondi, mille laps saab kui on 18. Ma ei leia, et kui on koos tehtud laps, siis sellepärast et minnakse lahku või naisel on uus mees, peaks kaduma isa kohustused oma lapse ees või nüüd oleks sinu rahaline kohustus lapse ees kadunud. Laps on ühine ja kui sa just ei soovi oma lapsest loobuda, siis on ka sul kohustus lapse ees. Samamoodi on lapse emal kohustus tagada isale suhe oma lapsega, sest lapsele on oluline mõlema lapsevanema olemas-olu, olgu suhted teil omavahel millised tahes, laps tuleks esikohale panna.

Kogu selle pika jutu mõte ongi see, et kõik ei ole nii must-valge, iga lahkuläinud vanema suhe on erinev, paljud saavad asjad lahendatud omavahelisel kokkuleppel ning mõlemal vanemal on lapsega olemas suhe. Teinekord on tõesti ühel vanemal trots nii suur et ei taheta teise lapsevanemaga üldse suhelda ja selle all kannatab laps, samuti ei ole sellisel lapsevanemal õigus midagi teiselt ka nõuda. Siiski suuremas plaanis peaks olema mõlemal vanemal lapse ees rahaline kohustus ja kui lapse ema on tõesti heal järjel ning lapse isa on veidi hädas omadega, siis saab ühisel kokkuleppel olukorra lahendada näiteks makstes mõned kuud väiksema summa või midagi. Samuti ei anna uus perekond lapse isale vabandust oma eelmisest suhtest pärit last mitte toetada. Ja kuidas peaks mees alustama uut elu uues kodus uue perega? Ma eeldan et uus naine käib ka tööl ja teenib raha, seega kahepeale peaksid nad ju hakkama saama.

permanent-alimony

Määratlemata

Remember Alex Brown

Mitte just väga ammu sattusime elukaaslasega koos vaatama Ameerika telesarja “Extreme makeover: Home edition”. Selle osa keskmes oli perekond, kelle tütar oli surnud umbes aasta tagasi autoõnnetuses, mille põhjustas roolis smside saatmine. Mis mind aga selle osa juures liigutas oli see, et pärast tütre surma, see perekond otsustas, et nad võtavad selle auto, millega nende tütar surmava avarii tegi ja veavad seda koolist-kooli, näidates sellega, mis kaasneb roolis smside saatmisega. Saade aitas neil lisaks neile uue kodu andmisele, neil jõuda rohkemate inimesteni, et rääkida oma lugu ja lõid fondi: R.A.B Fountation – Remember Alex Brown. See on imeline näide sellest, kuidas vanemad jubeda olukorraga toimetulemiseks tegid sellest õppetunni ja nüüd pühendavad oma elu sellele, et nende tütar poleks surnud niisama – nad panevad ta surma midagi lugema. Nende kodulehelt ja Facebooki lehelt saab näha millega nad tegelevad ja see on ausalt imetlusväärne. Enne seda lugu ma ei pööranud väga tähelepanu sellele, et kui ohtlik võib olla roolis smside saatmine, kuid nüüd andsin kodulehel isegi “vande”, et ma seda kunagi ei tee. Veel kinkis saadee neile simulaatori, millel nadd koolides esitlusi tehes saavad lasta noortel proovida, kas nad suudavad smsi saata ja sõita samal ajal.

Hästi armas (ma ei tea kas see just õige sõna on, aga tundus siin kontekstis parim), et peale Alexi surma tuli ta ema koju, läks dušši alla ja märkas, et hommikul oli ta tütar udusele aknale kirjutanud: “Love you mom <3” – sõnum oli spetsiaalselt emale mõeldud, kuna ta teadis, et emale ei meeldinud kui kirjutati aknale ja määriti see ära. Sellest aknast sai aga väga eriline sõnum, mis oleks tulnud justkui teistpoolsusest öeldes, et minuga on kõik korras. (see vannitoaaken pandi valgustatud raami ja vanemate magamistuppa kui maja ümber tehti.). 

Minu jaoks mõjus see lugu väga liigutavalt ja ma imetlen nende vanemate vaprust. Pole just kerge veel aastaid peale oma tütre surma minna ja rääkida seda lugu üha uuesti ja uuesti. Kuid nad teevad seda ja nagu pereema ütles: “Kui tänu meile kasvõi üks surm läbi smside saatmise roolis on vähem, siis on meie töö seda väärt”. Nende sõnum on siiski jõudnud rohkem kui ühe inimeseni ja sellest on tehtud (või on veel tegemisel) seadus, mis keelab roolis smsida.

txtndrive